Lugematu arv kordi olen kuulnud väidet: „Ma ei ole fotogeeniline.“. Tavaliselt järgneb tõdemusele keha krampi tõmbumine ja mure, kuhu oma käed panna. See harjumatu stressiolukord ja keha automaatne kaitsereaktsioon on pildistamise ajal täiesti loomulikud. Kuid ei tähenda, et Sinust ei saaks head pilti. Ma ei arva sugugi nagu peaksid pildistamiseks olema sündinud modell või fotogeeniline ning kohe selgitan lähemalt, miks nii.
Kas keegi on päriselt fotogeeniline?
Olen hakanud sügavalt kahtlema, kas keegi saab olla oma olemuselt fotogeeniline. Mulle tundub, et inimeste jaotamine fotogeenilisteks ja mittefotogeenilisteks on saanud tõenäoliselt alguse filminäitlejate kultusest. Mõistan, et filmimaailmas loeb eelkõige see, kuidas inimene ekraanil välja näeb. Tõsi, on inimesi, kes oskavad kaamera ees paremini poseerida ning on kaamera ees loomulikumad. Väide, et keegi on fotogeeniline, kirjeldab vaid pildistamise tulemust, olemata inimese püsiv omadus. Sama inimene võib mõjuda ühel fotol väga hästi ja järgmisel juba märksa kehvemini, kui valgus, nurk, kehahoiak või emotsioon peaks muutuma.
Vähem tähelepanu saab see, et hirm mitte olla fotogeeniline pärsib inimeste enesekindlust. Toon siinkohal võrdluse esinemishirmuga, mida tunneb enamik inimesi. Mõlemal on sarnased mehhanismid, tuntakse hirmu selle ees, et Sind vaadatakse, hinnatakse ning, et võid tunduda teistele ebapiisav. Oleme ju iseenda kõige suuremad kriitikud ning karjaloomadena pelgame kõige enam, mida teised meist arvavad või mõtlevad. Niisamuti oleme kehtestanud palju reegleid, mis kõik tuleb enne pildistamist täita: peame olema heas vormis, nägema välja nooruslikud, omama viimase peal korrektseid küüsi jne. Nimekiri on lõputu. Sellise uskumusega inimestel on väga raske end avalikkusele näidata ja nad kipuvad ootama seda “õiget hetke”, mida paraku ei tulegi.
Sattusin hiljuti kodulehele, kus oli küll kirjas tervitus, tutvustus ja kogemus, kuid puudusid igasugused pildid. Samuti kubises leht tehislikust lauseehitusest ja kirjavigadest. Tutvustus ja kogemused olid küll kirjas, kuid sisusse süüvides ei tekitanud see usaldust. Kas siis hirmu tõttu või lihtsalt harjumusest asju edasi lükata, on lõpptulemus sama – sa jääd märkamatuks. Kui palgatööl ei muuda see suurt midagi, siis alustava ettevõtjana sõltub Su graafiku täituvus otseselt sellest, kui palju saad silma paista.
Et see ükskord juba läbi saaks
Kordan jätkuvalt – pildistamine on sageli mugavustsoonist väljatulek, mida soovitakse iga hinna eest vältida. On lausa irooniline, kui portreteeritava esimene lause veel enne pildistamise algust on poolnaljaga küsitud küsimus: „Kas sa saad mu kortsud pärast Photoshopis ära võtta?“. Sa soovid juba ette kõik ära siluda ja parandada, kuigi pildistamine pole veel õieti alanudki. Saan aru küll, et see tuleb jälle ebamugavustundest, mis võib tunduda hirmsam kui mõni eksam. Kuid erinevalt eksamist ei ole siin õigeid ega valesid vastuseid. Minu ülesanne ongi see pinge maha võtta, et saaksid end kaamera ees vabalt ja turvaliselt tunda.
Väga suur väljakutse on töötada inimesega, kes püüab oma sisemist ärevust mehaanilise ja kiire poseerimisega varjata, soovides, et see ükskord juba läbi saaks. See meenutab pigem kõrgmoe pildistamist, kus igas sekundis püütakse võtta täiesti uus asend. Selline tormamine, hajunud tähelepanu ja soov protsessi ise juhtida on õpitud kaitsemehhanism. Füüsiliselt ollakse kohal, kuid mõtetega viibitakse mujal, et vältida ebamugavustundega silmitsi seismist.
Kui pildistamisest püütakse sel moel võimalikult kiiresti läbi tormata, on tagajärjeks hilisem pettumus pilte vaadates. See pettumus ei ole seotud niivõrd välimuse, kui faktiga, et pildile jäi ebamugavustunne, millest püüdsid meeleheitlikult pääseda. Ametiportreede ja persoonibrändi puhul on vaja just vastupidi, vähem kiirustamist ja rohkem keskendumist. Palju tulemuslikum on hoida fookust ning võtta üks detail korraga: sättida keha hoiakut, vaadata üle soeng, kohendada riideid jne.
Kuhu ma oma käed panen?
Regulaarselt, juba fotosessiooni esimestel minutitel kõlab üks ja seesama aus küsimus: „Kuhu ma oma käed panen?“. Ja ma võin kinnitada, et Sina ei peagi seda teadma. Pildistamisele tulles võid end täiesti vabalt tunda, sest hea juhendamisoskusega fotograaf võtab selle vastutuse täielikult enda kanda. Kontrolli kaotamine kaamera ees on kõige õudsem asi, sest Sa ei tea, milline välja näed. See on hetk, kus tuleb usaldada fotograafi silma, et tema märkab iga pisiasja ja juhendab Sind.
Fotograafina on minu esimene ülesanne märgata, kuidas Sa end tunned, ja aidata sul esimesest ärevusest üle saada. Juhendan Sind pildistamisel nii, et Sa ei peagi mõtlema, kuhu oma käsi panna. Kasutame mugavaid asendeid või võtame kätte mõne rekvisiidi, sest niipea kui kätel on tegevus, kaob ununeb kaamera olemasolu.
Hea portreefoto ei sõltu ainult poseerimisoskusest ega sellest, kas keegi on fotogeeniline. Hoopis tähtsam on see, kuidas inimene end kaamera ees tunneb ning, kas tal lastakse olla tema ise. Võin kinnitada, et pea iga inimest saab pildistada nii, et ta on loomulik ja enesekindel. Enamasti tuleb see esimese korraga väga hästi välja, teinekord vajab inimene avanemiseks rohkem aega või sessioone, kui enesekindlus kipub madalam olema. Aga see on harjutatav.
Mida eelkohtumine Sulle annab?
Pildistasin aasta tagasi Anastassiat, kelle stiil on hoopis midagi muud kui minu oma. Kui mina armastan puhtaid ja viimistletud kaadreid, siis tema aga loomulikkust ja juhuslikkust. Varajasem mõtete vahetus andis mulle selge pildi, mida ta fotodelt ootab. Kuna ma ei surunud oma käekirja peale, vaid lähtusin puhtalt tema olemusest, tulid fotod tema nägu – vabad ja isikupärased.
Selleks, et pildistamine ei oleks nii hirmutav, ongi kogu protsessi aluseks eelkohtumine kohvikus. Konsultatsioonil on kolm suurt ja sisulist eesmärki, mis aitavad Sul end kaamera ees täiesti vabalt tunda.
Esiteks on minu soov konsultatsiooniga lahti muukida Sinu isiksus ja saada aru, kellega on tegemist. Kuigi ma võin eelnevalt teada Sinu virtuaalset poolt sotsiaalmeedias või veebis, avaneb näost näkku kohtumisel teine osa Sinust ning saan pusle kokku panna. Arutame koos läbi, milline on see osa, mida tahame piltidega maailmale näidata.
Teiseks aitab eelkohtumine luua sulle tugeva turvatunde. Me puudutame vestluse käigus kõiki olulisi teemasid ja selle käigus on selgunud, et on asju, millele klient poleks ise osanud tullagi. On täiesti okei, kui Sa mõtled poole peal ringi või soovid midagi muuta. Minu jaoks on oluline, et me räägiksime kõik Sinu hirmud ja kahtlused kohe alguses selgeks. Nii saame olla täiesti kindlad, et lõpptulemus on täpselt see, mida Sa ootad, aga selleks peame ühel meelel olema.
Kolmandaks annab konsultatsioon Sulle tunde, et oled nähtud. Lähtun sellest, mis on Sulle just praegu oluline. Kui vahel võib jutt põnevate teemade käigus kontekstist veidi välja minna, siis fotograafina püüan suunata siiski tagasi põhiteemale, et olulised detailid ei jääks kokku leppimata.
Heaks näiteks, kuidas eelkohtumine aitab luua just Sinu ideaalkliendile suunatud pildikeelt, on minu hiljutine sessioon arengutreener Helenaga. Kuigi olen sarnase valdkonna inimesi varemgi pildistanud, on iga persoon täiesti erinev. Tema unikaalsus peitub iseloomus, töömeetodites ja spetsiifikas. Kui tavaliselt üritatakse nõustajaid näidata autoriteedina, siis Helena kutsub enda juurde hoopis inimesi, kes otsivad elus uut suunda või maadlevad läbipõlemisega. Konsultatsioonil sai kohe selgeks, et sellises kriitilises punktis oleva kliendi jaoks oleks ametlik fassaad pigem hirmutav. Seetõttu loobusin teadlikult sellisest kuvandist ning keskendusin soojuse ja avatuse kuvamisele. Loe pikemaid kliendilugusid siin.
Kehakeel ei valeta ehk miks alateadvus märkab pildil iga ebakõla
Me hindame raamatut paratamatult selle kaane järgi. Klient teeb sinu pilti vaadates otsuse sekundiga, kas Sind saab usaldada. Kuna inimese aju märkab automaatselt iga detaili, torkab ebakindlus ja pisikesed ebakõlad pildil kohe silma. Portreefoto on selles osas üsna armutu, tuues esile iga pisiasja, mis kiire vestluse käigus märkamatuks jääks.
Kuigi suudame oma sõnu ja isegi näoilmeid üsna hästi teadlikult valitseda, on kehakeele täielik juhtimine stressiolukorras tohutu väljakutse. Kaamera ette astumine on paljudele harjumatu olukord ja sageli käivitab keha seal automaatselt oma kaitsemehhanismi. Näiteks, ilma et ise arugi saadakse, surutakse huuled tugevalt kokku, kergitatakse õlgu või eemaldutakse kehaga kaamerast. Need on kõik keha viisid öelda, et oled närvis. Kuid ebamugavus on viimane asi, mida Sa soovid oma pildiga edasi anda.
Poseerimine pole Sinu mure, fotograafi ülesanne on Sind suunata
Vale poosi mõiste on petlik. Pildil loeb eelkõige see, kas poos tundub siiras ja loomulik või mitte. Just seetõttu ongi professionaali roll Sind kaamera ees reaalajas toetada ja suunata, kuni Sa unustad muretsemise ja lõpptulemus mõjub loomuliku ning enesekindlana. Kui tellid endast ameti- või persoonibrändi portreid, uuri alati juba eelnevalt, kas fotograafil on olemas oskus ja valmisolek Sind sessiooni jooksul aktiivselt juhendada. Kui soovid häid näiteid poosidest, siis vaata seda artiklit.
Allpool näide kahest erinevast pildist, kus esimese puhul ei teinud ma sugugi palju peale nupu vajutamise. Inimene seisis seal, täpselt nii nagu oskas. Teise pildi puhul juhendasin, muutsin portreteeritava asendit, soengut ning peakallutust. Minu silmale on vahe kolossaalne.
Fotogeenilisus on müüt, enesekindlus aga oskus
See, kas keegi on fotogeeniline, ei ole kaasasündinud anne – sellist asja pole olemas. Pigem tundub ebafotogeenilisus mugava müüdina, mille taha me oma hirmud peidame. Sa ei pea enne pildistamist kaalust alla võtma, meeletut raha koguma ega kodus peegli ees poseerimist harjutama. Sinu ainus ülesanne on tulla kohale sellisena, nagu sa oled, ja usaldada protsessi. Minu töö fotograafina on võtta Su kehast pinge, aidata sul unustada kaamera olemasolu ja teha pildistamisest hirmutava kogemuse asemel hoopis kergust ning rahulolu pakkuv kogemus.
Kas oled valmis end uue pilguga vaatama? Broneeri sessioon ja avastame koos Sinu tegeliku potentsiaali.