Möödunud aasta novembris ootas mind ees põnev väljakutse – reportaaži tegemine kutsemeistrivõistlusel “Noor Meister 2022”. Sündmuse pildistamine koos teise fotograafiga tähendas kiiret ja paindlikku kohanemist tekkinud takistustele. Meelerahu säilitamine aitas hoida meeskonnatöö sujuvana ning keskenduda probleemide lahendamisele. Kui sul on vaja abi üritusfotograafi valimiseks oma sündmusele, siis saad siit häid mõtteid.
Kuigi olin varem pildistanud mitmeid sise- ja vabaõhuüritusi, siis see sündmus eristus. Sel hetkel polnud ma veel puutunud kokku fotoreporteri tööga, kus fotod tuleb paarikümne minuti kuni paari tunni jooksul pärast pildistamist üle anda. Mul oli tavaks võtta töötluseks rohkem aega, et lisaks tavatöötlusele eemaldada nägudel näiteks veidraid toone vmt. Jagan siin fotolugusid nende pildistamisest.
Võistluse fookuses oli vaimne tervis
Tegemist oli koolipraktika pakkumisega kolmeks järjestikuseks päevaks (23-25.11), millest mina pildistasin sündmust vaid esimesel päeval. Paar nädalat enne üritust toimus veebikoosolek, et sündmuse ulatusest täit pilti saada. Väljakutse tegelik olemus selgus alles sündmuse pildistamise päeval A. Le Coq Arenas, kus tutvusime korraldajate ning turundusspetsialistiga.
Kutsemeistrivõistluse Noor Meister 2022 põhiteema oli ületöötamine, läbipõlemine ja noorte meeste vaimne tervis. Osalejate ülesandeks oli ehitada 48 h jooksul valmis veebipõhise robot-psühholoog, mis oleks abivajajale 24/7 kättesaadav. Viimaks pidid võistkonnad oma idee ja selle teostuse 4 minuti jooksul žüriile veenvalt maha müüma.
Ilmnesid esimesed piirangud sündmuse pildistamisel
Sündmuse pildistamine aga ka meediakajastus ja reklaam oli hoolikalt planeeritud. Lisaks ürituse jäädvustamisele fotograafide ja turundaja abil, tegi ka Postimees oma veebiülekannet ning pidas blogi. Postimehe blogi sündmusest saad lugeda siit. Minule ja mu praktikakaaslasele anti üksikasjalik päevakava koos fotode esitamise kellaaegadega. Selgus, et filmimise tõttu ei tohtinud teatud aegadel ruumist lahkuda, seega pidime sündmuse pildistamise kahepeale ära jagama ehk, üks pildistab ning teine töötleb.
Esialgu tundus olukord mulle uus ja huvitav, kuid õige pea mõistsin, et olin mugavustsoonist välja astunud. Otse-eetri eel oli mulle veel üllatusi varuks – sündmuse pildistamine välguga polnud saalis siiski lubatud. Olgugi, et olin välgu kasutamisega arvestanud, pidin sellest loobuma. (Toona pildistasin veel kooli kaameraga, mis kõrgema ISO korral müra oluliselt peale keeras.) Õnneks oli minu käsutuses töötlusprogramm, kus sain hiljem pildikvaliteeti mõnevõrra parandada.
3…2…1… ja oleme eetris
Kui otse-eeter algas, siis pildistasime kärmesti sündmuse esimesi hetki, et veerandtunni jooksul alates selle algusest fotod sotsiaalmeediasse paisata. See, esiti võrdlemisi lihtsana tundunud ülesanne polnud seda sootuks. Esinesid tõrked kaardilugeja ja arvuti vahel. (Kasutasin vanemat Canoni peegelkaamerat, mis vajas eraldi kaardilugejat ja programmi kaardi tuvastamiseks.) Valmistusin, et taolist situatsiooni iga hinna eest vältida. Kuid nagu ikka, mis proovis toimib, see lakkab reaalses olukorras töötamast.
Tehnilised viperused ei hüüa tulles
Sellistel hetkedel tunned, kuidas muidu nii hädavajalik varustus närvid korralikult proovile paneb. Proovisin korduvalt kaardilugejat arvutiga ühendada, kuid tulutult. Ka turundusspetsialisti arvutist ei pääsenud me failidele ligi. Otsustasin teha veel viimased katsed ja siis… Läbimurre – ühendus loodud. Tegin kiirupealt fototöötluse, sest aega ei võinud enam kaotada. Ja viimaks andsin failid üle, samamoodi nagu teatejooksja teeb lõpuspurdi, andes teatepulga järgmisele jooksjale edasi. Tiimitöö.
Võistlus alaku!
Samal ajal, kui mina olin süvenenud intensiivsesse töötlusprotsessi, pildistas mu kursaõde sündmust ega teadnud meie võitlustest kaardilugejaga midagi. Nüüd, kus esimesed fotod olid üle antud, avanes ka minul võimalus pikemalt sündmust jäädvustada, proovisin manööverdada vaikselt nagu hiir, et mitte segada võistlejaid, operaatoreid ega teist fotograafi. Õhk oli pingest paks, sest oodatud võistlusmoment oli käes ning läks ajude ragistamiseks.
Lõpuks otsustasime praktikakaaslasega, et mina jään fotosid sorteerima ja töötlema, lubades temal materjali juurde toota. Vaatasin fotod hoolega üle, püüdes saavutada järjepidevat ja viimistletud tulemust, kus poleks kiirustamisest mingeid jälgi, kuigi töö käis aja peale. Paari tunni jooksul said kõik fotod õigeaegselt töödeldud ning olid esitlemiseks valmis.
Sündmuse pildistamine õpetab kannatlikkust ja valmisolekut takistusteks
Väljakutse süvendas mu arusaamu ürituse pildistamisest fotoreporterina ning avas veidi ka medali teist külge – olukorra nõudlikkust ja ettearvamatuseid. Sündmuse pildistamise kogemus tuletas mulle taas meelde, et mistahes fotograafile ei piisa pelgalt kaamera omamisest, vaid see nõuab tublisti kannatlikkust, täpsust ja kiiret kohanemisvõimet. Lisaks kirele fotograafia vastu ning heale silmale on vaja ka oskuste pagasit ning kindlameelsust, et enda väärtust fotograafina igal hetkel põhjendada. Sama tähtis on ka sujuv meeskonnatöö, et iga liige saaks ühise eesmärgi nimel oma oskustega panustada. Õppetund oli ka säilitada rahulikku meelt ning pingutada edasi olemasolevate vahendite ja oskustega, püüdes alati ületada iseenda piire. Oluline pole mitte probleemi teke, vaid see, kuidas ja, kas probleem lahendatakse.
Sul on jäädvustamist vääriv sündmus tulekul? Kutsu mind seda jäädvustma!