Sibulatee ürituste fotograafi silme läbi (2023)

Ürituste fotograafi rännak Sibulateel

Ühel soojal septembrikuu hommikul asusin fotograafilisele teekonnale Peipsiveerele, Tartust ca 40 km kaugusele. Minu eesmärk? Olla Sibulatee ürituste fotograaf ehk jäädvustada Sibulateel seitset puhvetit (kokku oli neid lausa 31!). Igal puhvetil on oma osa Peipsi kulinaarse pärandi hoidjana. Jagan oma teekonda erinevate puhvetite vahel, toredaid seiku ning olulisi kohti ürituste fotograafi töös Sibulatee puhvetite päeval.

Jäädvustasin sündmusel külastajate põnevust, kokkade kirge ning teenindajate imelist oskust laveerida erinevate tellimuste vahel, neid täita ning jätta meelde järgmisi. Seadsin endale sihiks püüda pildile igale puhvetile omast ainulaadset õhkkonda. Lisaks maitseelamuste pildistamisele, soovin ürituste fotograafina jäädvustada ka erinevaid kogukonnaliikmeid ning nende tegevust.

Ürituste fotograaf Mailis Vahenurm pildistas foto sündmuselt Sibulatee puhvetite päev.

Kauni sügispäeva algus Peipsiveerel

Uskumatu, kuid veel mõned nädalad tagasi oli kaunis ja soe septembrikuu algus. Otsustasin taaskord võtta vastu pakkumise pildistada Sibulatee puhveteid, kuna ürituste pildistamine on minu viis maailma näha ning seda teistega jagada. Teadsin, et mind ootavad ees mitmekesised puhvetid, pakkudes põnevat väljakutset ürituse jäädvustamisel. Samuti olin valmis võimaluseks jagada kaamera vahendusel kogetud elamusi – ühtekuuluvustunnet, siirast elurõõmu ning inimeste armastust toidu vastu.

Sibulatee parima sibulapirukameistri valimine

Esimesse puhvetisse kohale jõudes tervitasid mind lahked puhvetipidajad, astusin sisse Tädi Šura puhvetisse, kus toimus Sibulatee parima sibulapirukameistri 2023 valimine. Pagarid olid näinud kõvasti vaeva, nuputades välja uuenduslikke ideid, mida kõike annab sibulast valmistada. Ja mitte ainult ei mõelnud, vaid ka valmistasid ning tõid soojalt otse ahjust hindajate ette.

Tundus, et ülesanne parim pirukas välja valida oli üsna keerukas, sest lisaks pärmitaigna- ja plaadipirukatele toodi hindamiseks ka muffineid ja sibulatorti. Omamoodi meeleolukas oli piiluda tagatubadesse, kus sai oma silmaga kogu hindamisprotsessi algusest lõpuni näha, alates toodete proovimisest kuni otsuse langetamiseni. Loe võitja kohta siit.

Kirevad elamused tädi Šura puhvetist

Lisaks toimunud võistlusele pakuti tädi Šura puhvetis nii soolast, kui magusapoolist, külastada sai siguri muuseumi, osta kaasa nii hoidiseid kui ka näputöö meistrite valmistatud käsitööd ning osaleda kangatrüki õpitoas. Puhveti istumiskohad olid tehtud väga maalilistesse paikadesse, mis mõjusid koos vanaaegsete hoonete ning peenraroosidega romantiliselt. Väga huvitav oli minu jaoks vaadelda 130 aasta vanuse hoone interjööri, kus märkasin sagedasi ornamente nii tapeedil, diivanikangal, laualinal, aga ka lapiseelikutel – kõik oli tohutult kirjud, kuid sellest tingituna tajusin esemete suursugusust.

Ilm tuli fotograafile vastu

Kuna oli alles päeva esimene pool ning üsna päikesepaisteline ilm, siis oli pildistamiseks täiesti piisavalt loomulikku valgust. Päike oli justkui kingitus, mille ma suurima heameelega ära kasutasin ning vihmakeebi sealsamas sügavasse kotipõhja surusin. Kuid siseruumis oli teistmoodi, mõistsin üsna kiiresti, et inimeste pildistamisel on tarvis välku täitevalguseks. Loe lähemalt lisavalguse kasutamisest täitevalgusena siit. Ja nii ma manööverdasingi loomuliku ning kunstvalguse vahel, mõnikord neid kombineerides.

Grupifotode jäädvustamine saginas

Sibulateel oli fotograafi jaoks kõige olulisem aspekt ühtse tiimifoto tegemine ja seda puhvetites, kus käib tihe sagimine ja melu. Grupifotol pidid olema kõik asjaosalised korraga peal, kui mõnes puhvetis oli 5 liiget, siis teises viidi Sibulatee puhvetite päeva läbi hulga suurema seltskonnaga, kuhu kuulus isegi üle tosina inimese. Seega käis pisemates puhvetites tiimi foto tegemine hulga lihtsamini, kui suuremates gruppides. Viimastes oli igaühel oma spetsiifiline töö, mis tuli selleks hetkeks katki jätta – kes valmistas kondiitritooteid, kes müüs, kes tegi õpituba, kes giidituuri.

Vaatasin juba puhvetisse saabudes selle pilguga ringi, kus annaks grupifotot teha ning leida ka varuvariandid. Üsna pea selguski, et minu silmale fotoks hästi sobivad kohad jäid silma ka külalistele ning langesid üks, teise järel ära. Grupifoto on üks paljudest valdkondadest, milles on korrelatsioon panustatud aja ning lõpptulemuse vahel. Kuid võta näpust –  taolistel üritustel enamasti napib aega ja foto tuleb teha loetud minutitega.

Talu Jalu tiimifoto, mille pildistas fotograaf Mailis Vahenurm sündmuselt Sibulatee puhvetite päevad.

Kolkja kala- ja sibularestoran kihas melust

Aga ka külastajate suurte tellimuste hulk lükkas näiteks Kolkja kala- ja sibularestorani tiimi pildistamist ligi pool tundi edasi ja vaikselt hakkaski hinge ronima kahtlus, kas pilti ehk ei saagi. Järjekorrad toidu tellimiseks olid meeletud ning külastajate hordidele ei lugenud ka pikem ooteaeg ega see, et kõik lauad olid broneeritud ja kasutusel. Üks lühike viiv õnnestus siiski varastada. Tõepoolest, see oli kusagil paarkümmend sekundit, kuni üks külaline meid uksel peatas. Kuid, mis peamine, foto oli käes.

Ürituste fotograaf Mailis Vahenurm pildistas foto sündmuselt Sibulatee puhvetite päev.

Sibulapirukajaht Prääniku tarekeses

Sibulateel haarasid külastajad puhvetitest kaasa hulgi sibulapirukaid. Näiteks Prääniku tarekese puhvetis napsas mõni klient teiste eest pirukakorvi tühjaks ning ülejäänud külastajad jäid pika ninaga, kuna järgmist plaaditäit sooje sibulapirukaid tuli poole tunnikese võrra kauem oodata. Leidus eriti kavalaid kliente, kes tellisid korraga lausa 10 pirukat! Muide Sibulateel kohtab tooteid, mida igalt laadalt juba naljalt ei leia nagu keedusuhkur, kukekommid, mõdu ning muidugi kõike sibulast – sibulapirukas, -leib, -supp, -moos jpm.

Talu Jalu puhvetis läks kõik müügiks!

Ka Talu Jalu puhvet juhtus olema ilmselt üks populaarsemaid, sest mitmed külastajad pidid tõdema, et jäid puhvetisse tulekuga hiljaks – kahjuks oli neile soovitatud toit otsakorral. Jõudsin ka ise arusaamale, et sibulapirukad ning päevasupp on ikkagi väga minev kaup, kuna graafiku järgi hilisemaid puhveteid läbides olid mõned lauad juba tühjeneda jõudnud. Samas, tooraine olemasolul oli kokk köögis valmis ning vorpis tooteid muudkui aga juurde. Paar korda jõudsin sibulavanikutest mööduda, kuniks täheldasin, et ka need on kõik läbi müüdud. Kõik müügiks!

Peipsimaa prääniku talu võlus oma rohelusega

Puhvetite hulgas oli nii neid, kes olid aastaringselt lahti, kui ka neid, kes avasid oma uksed vaid üheks päevaks, näiteks Peipsimaa prääniku talu puhvet. Eriti tore oli suurepärasest sügisilmast, sest puhvetipidajate tooteid sai lasta hea maitsta roheluses – aedadesse olid paigutatud mõnusad istumiskohad, kiiged ning laste mänguväljakuke. Selles puhvetis sai visata pilgu peale vanausuliste stiilis kaetud lauale. Aga suurepärast ilma nautisid lisaks inimestele ka nende neljajalgsed sõbrad, kes olid sündmusele igati oodatud.

Aljonuška puhvet – nostalgia kujunduselementides

Kõigis puhvetites, eriti jäi see silma Aljonuška puhvetis, oli kasutusel põnevaid rekvisiite, näiteks ilutsesid kujunduselementidena kuivatatud kõrrelised ja ravimtaimed, samovarid, metallist kartulikorvid ning kalavõrgud. Nõudena olid kasutuses emailist ja kuldservaga keraamilised tassid. Ilmselt kõik see kokku andis huvilistele üsna kõva nostalgialaksu.

Eksootilised kohtumised Nugise hobitalus

Nugise hobitalu puhvet oli eriline jällegi selle poolest, et lisaks tavalistele taluloomadele kasvatati ka mõnda hoopis eksootilisemat – paabulinnud, tuhkrud, hõberebane, eesel ja pesukaru. Ka kogupere tegevustele oldi seal rõhku pandud – sai külastada loomaparki koos giidiga, osaleda geelküünalde valmistamise õpitoas ning lastele oli tehtud eraldi mängunurk.

Kogukond pildis ja sõnas

Kokkuvõttes oli Sibulatee puhvetite päev rohkem kui kulinaarne seiklus – see oli koht, kus sain osa kogukonna vaimust, loovusest, töökusest, aga ka oskusest elu nautida. Jäädvustasin sündmusel lugusid, mille peategelaseks olid Peipsiveere kohalikud elanikud neile omaste toitude, kultuuri ja väärtustega, mis jäid mulle eredalt meelde. Ürituste pildistamine tähendab rohkem, kui ainult ilusate fotode loomist, see kätkeb endas ka emotsioonide tajumist ning kiiret reageerimist muutuste korral, mida tuleb pea alati ette. Loodan, et leidsid siit põnevat lugemist ning, kui sa pole veel Sibulateel käinud, siis ehk leiad nüüd külastamiseks indu. Siin saad tutvuda ka teiste minu fotode sündimise lugudega.

Soovid mind ka enda sündmust jäädvustama?

Kommenteeri