Kas fotograafiat peab õppima?
Üldiselt ei eeldata fotograafidelt vastavat haridust, vaid oskusi ja kogemust. Kool võib olla boonus, aga mitte eraldi eesmärk. Klient ei uuri fotograafilt, kas tal on haridus või, kas ja kus ta õppinud on. Ilmselgelt ei jäta keegi fotograafi palkamata, kui tal puudub selleks vastav haridus. Samuti on fotograafia 4. taseme kutsestandard Eestis lõpetatud, olgugi et Euroopas on sellel fotograafina tööle asumisel oluline roll.
Seega lühike vastus küsimusele on ei — ei pea.
Milleks üldse fotograafia haridus?
Kuigi olin juba mitmeid aastaid fotograafiaga tegelenud, ei julgenud ma siiski end fotograafiks nimetada enne, kui olen omandanud põhjalikud teadmised. Tahtsin alustada algusest – õppida, kuidas foto tekib, kuidas seda komponeerida, kadreerida, töödelda ja trükkida. Fotokoolitused tundusid kooli kõrval liialt lühikesed ja spetsiifilised. Kool rajas vundamendi, mille peal oma teadmisi ja oskuseid täiendada ning arendada. Tänu omandatud teooriale tunnen end nüüd palju julgemalt katsetades ja praktiseerides, kuni leian sobiva lähenemise.
Seega, küsimusele: “kas minna õppima”, küsiksin mina vastu – milline on sinu eesmärk ja kui palju oled valmis panustama? See on parim vastus absoluutselt kõikidele kooliõpingutega tekkivatele küsimustele. Sest enamasti on õpingutes nii, et mida rohkem annad, seda enam saad tagasi.
Fotograafina Viljandis ja Tartus toimetamine ning samal ajal Tallinnas koolis käimine võttis tohutult energiat ja aega. Kui mul poleks olnud kõiki neid eesmärke, siis ma poleks ilmselt avaldunud ka kõiki võimalusi, mis mul praegu on. Panustasin õpingutesse praktiliselt kogu oma vaba aja ja see on ennast ära tasunud.
Kaua õpingud kestsid?
Tallinna Polütehnikumis koosneb fotograafiaõpe ühe aasta jooksul teooria omandamisest ja pooleaastasest ettevõttepraktikast.
Esimesel poolaastal oli põhiteemaks harjutamine ja kohanemine. Fotosid tuli ette valmistada pea igaks tunniks. See tähendas, et võimalusi praktiseerimiseks oli lakkamatult ning alustasime koolis eelkõige üksteise pildistamisest. Õppisime ise poseerimist ja tajusime närvikõdi nii kaamera ees kui ka taga olles. Kuigi kursusekaaslased olid erineva stiili ja käekirjaga, siis ühendas meid ühine eesmärk. Meie koos veedetud aeg ja toetus üksteisele aitas õppimisele oluliselt kaasa – vähemalt minu jaoks tundus see nii.
Teisel poolaastal sai normaalsuseks, et päevad algasid 8-st ning lõppesid kl 18-19. Video aine õpetaja naeris mind iga kord, kui tulin oma fotokottide ja muu tavaariga. Püüdsin igal vabal hetkel järgmiseks nädalaks pidimaterjali toota, seega ka nädalavahetustel tegelesin peamiselt koolitööga. Oligi raske, aga minu jaoks ei olnud see hetk, kus alla anda. Pigem muutus pildistamine veel julgemaks ja vabamaks, kuna me polnud fotograafidena enam nii forsseeritud ja pinges kui alguses. Tegime koos fotosessioone ja assisteerimise üksteist. Veetsime õhtuid fotostuudios koos õppides, üksteisele abiks olles ja ühiselt tulemusi analüüsides.
Millised ained mind enim mõjutasid?
Portreefotograafia
Portreefotograafia aine raames saime juba esimesele kodutööle karmi konstruktiivset kriitikat, mis mind fotograafina kõige enam muutis. Meid suunati portreefotodest teisiti mõtlema, süvenema ja võtma asja põhjalikkuse ning terakese idealismiga. Kui tunned, et tagasiside hoiab sind tagasi, siis annan siin nõu, kuidas kriitika enda kasuks pöörasin.
Fototöötlus
Täiesti uus maailm oli fototöötlus – adumine, kui palju saab sellega fotot muuta! Enne seda ainet olin küll programmidega kokku puutunud ja püüdnud iseõppides fotosid töödelda. Aga olin väga kaugel sellest, kuhu ma tegelikult jõuda võiksin. Ma tegin asju huupi, töötlesin üle ehk kokkuvõttes katsetasin. Mul ei olnud aimu, mis ma teen ja miks ma teen. Aga tänu koolile sain palju põhjalikuma ülevaate sellest, mida, kuidas ja miks teha. Õpitava võimalikult hästi omandamiseks ei esitanud ma iialgi ühtki fotot ilma töötluseta, olenemata ajapuudusest või mõnest muust põhjusest. Tegin alati töötluse, sest nii sain kätt harjutada ja õpetajalt konstantselt tagasisidet. Kuid oli ka raskeid hetki, kui tundsin, et olen liiga aeglane ja tase ei ole seal kus sooviksin. Kui ka sina soovid jõuda samale tasemele, siis olen sinu jaoks loonud portreede töötlemise meistriklassi kursuse.
Sündmusfotograafia
Sündmusfotograafia aines pidime samuti üsna sageli konkreetseks kuupäevaks fotod koos metaandmetega esitama, hilinemised olid keelatud – vähemalt alguses tundus nii. Nädalate kaupa maailmakuulsate fotograafide loominguga tutvumine oli üks inspireerivamaid momente, mis käivitas ka minu loovuse. Tekkis võimalus fotograafidega samastuda või mõtiskleda, miks mõne autorii fotod mind ei kõneta. Meie inglise päritolu õpetaja vaatevinkel oli minu jaoks sageli värske ja eristuv, andes palju mõtteainet tulevikuks.
Workflow
Tõeliselt avas minu silmad workflow aine. Juba esimeses tunnis saime ülesande helistada modelliagentuuri, et endale pildistamiseks sobiv modell leida. Sel hetkel oli meil koolist umbes kolmandik läbitud ja võimalik, et ma polnud selleks veel valmis. Küll aga tundus niivõrd põnev ja julge samm, et mugavustsoonist väljuda. Kui ei riski, siis ei avane ka sulle uued võimalused. See oli minu jaoks tohutu kasvamise kogemus, nagu õpetaja rõhutas, võidab see, kes kogub kõige kiiremini 50 000 “ei”-d.
Kompositsioon ja kujundamine, trükkimine
Üks põnevamaid aineid oli ka kompositsiooni ja kujundamise aine. Sa alustad tühjalt valgelt paberilt, pea ideedest täiesti tühi ja viimaks kui ideed hakkavad lendama, saab tund läbi. Iga kord oli selles tunnis täis elevust, sest tahtsin kümneid ideesid ellu viia. Üks neist mõtetest oli minu enda brändiga seotud. Brändi kujundamisega alustasime teisel poolaastal ja see oli uskumatult põnev. Logod, visiitkaardid, postrid, stiiliraamatud – kõik see oli ääretult kaasahaarav. Üks ägedamaid kogemusi oli omaenda kujunduste ja fotode trükkimine. Katsetasime erinevaid pabereid ja versioone, et tulemusi kõrvutada ja esitada kodutööks ainult parim. Pean väga lugu käegakatsutavatest asjadest nagu välja trükitud portfoolio, mille trükkisin koolis ning mis pole pelgalt pilves.
Õpitee aine
Iganädalane reflekteerimine oma teest motiveeris ja julgustas mind oluliselt. Istusime ringis, õppisime üksteist tundma, ning mis kõige olulisem – olime koolis samal eesmärgil – et fotograafiat õppida. Vahel võisid tunnis tehtud ülesanded tunduda ebaolulised, kuid tegelikult andsid need ülevaate enda arenguetappidest.
Kogemused praktikalt
Pärast auditoorse osa lõppu ootas ees 572 tundi ettevõttepraktikat. Igaüks sai vabalt valida, kuhu praktikale minna. Ühe osa oma praktikast tegin vabatahtliku tööna, teise osa pulmafotograaf Valdur Rosenvaldi ettevõttes ning kolmanda reklaamifotograaf Mardo Männimägi stuudios. Valduriga koos käisime erinevates väiksemates pulmades, mis olid kõik mulle mingil määral proovikiviks. Lisaks hindamatule kogemusele sain otsest tagasisidet oma valdkonna professionaalilt, mis andis suuna enda puudustega tegelemiseks. Mardo juures puutusin kokku turundustegevuste, fototöötluse, tootefotograafia ja ametiportreede pildistamisega ning mõnikord käisin kaasas võtetel. Samuti sain võimaluse teha isiklikke projekte fotostuudios. Nägin, kuidas töötab fotograaf, kes on konkreetne ja kogenud. Praktikal olles nautisin, et ei pea hakkama jalgratast leiutama, vaid nägin, õppisin ja sain küsida-konsulteerida.
2023. aasta novembrikuus naeratas õnn ja pääsesin viimaks soovitud välispraktikale ERASMUS+ programmi kaudu. Väga rõõmustav oli asendada hall sügisilm päikeselise Aveiroga (Portugali linn jõe ääres, sarnaselt Tartuga). Jäädvustasime üritusi, poodide vaateaknaid ja haldasime sotsiaalmeedia kontosid.
Kooli lõpetamine
Enne diplomi saamist tuli veel praktika ja portfoolio kaitsmine. Portfoolio kaitsmiseks olid etteantud teemad, mille kohta pidime fotomaterjali esitama nii digitaalselt kui ka trükitult. Kaitsmist tuli hindama žürii, mis koosnes erinevates valdkondades tegutsevatest fotograafidest (teatri-, pressi- ja portreefotograafia). Saime kõik oma fotodele personaalse hinnangu ja tagasiside.
Kõik see ja rohkemgi veel oli minu fototeekond Tallinna Polütehnikumis fotograafia erialal. Tänan väga õpetajaid nende pingutuste ja koostöö eest. Võin öelda, et tänu sellele koolile olen täna mina ise.
Püsi kursis minu tegemistega!